The Centre of Attention homepage the centre of attention

Kaunid kunstid sotsiaalses kastmes
Harry Liivrand, Eesti Ekspress, (21.06.2005, Estonia)

or back to the library

Eesti Ekspress

COVER

51. Veneetsia biennaali kuraatorinäitused on riskivabad projektid. Kuid üksikautorid ja rahvuspaviljonid provotseerivad vaatajat täiega. Harry Liivranna biennaaliraport.

51. Veneetsia biennaal kestab 5. novembrini Giardini pargis, Arsenales, linnaruumis. Kuraatorid Maria de Corral ja Rosa Martinez. Eestit esindab Palazzo Maliperos (San Marco 3079) Mark Raidpere, kuraator Hanno Soans.

Pärast eelmist, itaallase Francesco Bonami kureeritud kaootilist biennaali mõjub tänavune Veneetsia biennaal kindla käega dirigeeritud intelligentse, kuid vanamoodsa suurnäitusena. Samas on biennaal rikas säravate osavõtjate ja esindusfiguuride poolest. Bonami laialivalguva supermarketi kontseptsiooni on välja vahetanud muuseumlik ja kultuurantropoloogiline kuraatoriprojekt. Lääne kolleegid rõhutasid Veneetsias korduvalt, et esmakordselt biennaali saja-aastases ajaloos kureerisid selle kaks naist, Rosa Martinez ja Maria de Corral Hispaaniast. Eestist tulnuna polnud sel faktil minu jaoks küll suuremat uudisväärtust.

Kahe aasta eest Giardini Itaalia paviljonis ja Arsenales eksponeeritud umbes 380 kunstniku asemel esineb nüüd “vaid” 90, kuraatorinäitustel jagub nii kunstitööde kui vaataja jaoks ruumi ja õhku piisavalt. Kui de Corrali kureeritud näitus “The experience of art” Itaalia paviljonis üldse midagi manifesteeris, siis nostalgiliselt maalikunsti kui korralikku käsitööd, klassikuid ja kunsti esteetilisust, kuigi ehitise fassaadi pakendas USA kontseptualisti Barbara Krugeri sotsiaalkriitiline tekstimassiiv talle nii tüüpilises agitpop-stiilis. Peaaegu igale maalijale jagus oma avar saal. Maalikunsti suurust ajateljel sümboliseeris väljapanekus Francis Baconi looming, kelle tööd lisasid biennaalile samasuguse mõõtme kui üks Jacques Louis Davidi “Tapetud Marat” 1992. aastal Kasseli Documentale – tuletati meelde Euroopa ühist kultuurimälu ja kunagiste revolutsionääride etableerumist. Kõrvalsaalides esinevad Antoni Tapies, Dan Graham, Philip Guston, Bernard Frize, mu sümpaatia kuulus iseäranis Marlene Dumas’ hullumeelselt ekstaatiliste nägudega figuurimaalidele ja noore sakslase Matthias Weischeri metafüüsilist maali uusajalikkusega segavatele meisterlikele interjööripiltidele. De Corral vaatleb maalikunsti kaasaegse kunsti jätkuva, aktuaalse ja normaalse väljendusvahendina ning eelistab ka teiste meediate puhul rõhutada pildilisele narratiivsusele ja maalilistele väärtustele. Nii valis ta ekspositsiooni Thomas Ruffi (Saksamaa) arvutis töödeldud fotopikselitest justkui puzzle-meetodil kokku laotud magusavõitu (räägin värvidest ja motiivist) pildid, mis äratavad mälestusi hüperrealismi külgtee praktikatest kui ka hiina kaasaegsest maalist. Ruff demonstreerib loomulikult tehnoloogilisi võimalusi reaalsuse moodsaks reflekteerimiseks foto alusel.

Kuid intrigeerib, et kuraatoril on ka teisi ambitsioone. Kontrastina hakkavad kombekat ekspositsiooni pingestama inimkäitumist piirsituatsioonides analüüsivad videod, mis apelleerivad ka kujutlusvõimele.

Üks mu lemmiktöö on Francesco Vezzoli (Itaalia) ühtaegu kohutavalt camp ja koomiline treiler “Caligula”, uusversioon 1979. aastal valminud samanimelisest erootilisest filmist. Originaal valmis kunagi Gore Vidali stsenaariumile ning nüüdki tervitab Vidal ekraanilt saalisistujaid justkui tõelise filmi reklaamiagent. Uues filmis keeratakse vana-rooma keiserlikele orgiatele vint peale: Courtney Love mängib Caligulat, daamid värskendavad näonahka värskelt ejakuleeritud spermaga, kuldkettides orjad täidavad käskijanna (Helen Mirreni “keisrinna Tiberiuse”kehastuses) iga soovi … Mark Wallingeri (Inglismaa) videoperformance öises Berliini Nationalgaleries ringi kõndivast totras karukostüümis tegelasest mõjub perfektse suurlinna üksinduse ja võõrandumise allegooriana. Kuidas me reageerime elavat kummitust nähes, testib Willie Doherty (Inglismaa) aeglane portreevideo mõrtsukaliku näoimagoga mehest. Zwelethu Mthethwa (LAV) jäädvustab mingite kaadritaguste ebamääraste tegevustega hõivatud meeste erinevaid keskenduvaid ilmeid, tulemuseks neegernoorukite poeetiline psühhograafia, milles ei puudu teatav erootiline alltekst.

Arsenale hiigelamfilaadidesse koondas teema “Always a Little Further” peamiselt installatsioone, fotot ja videokunsti, lisaks mõned elegantsed environment’id sees ja õues. Prognoositult oligi Rosa Martinez kureerinud näitusel palju Ladina-Ameerika kunsti ega polnud ära unustanud ka isamaad, aga tulemust häbenema ei pidanud: latiinode tööd olid selle laialivalguva programmiga väljapaneku ühed paremad (Hispaania fotograafid Christina Garcia Rodero, Pilar Albarracin, Kolumbia kunstnik Maria de Zuluaga). Tulevikule osutuvat visuaalset uut mõtet avaldus siiski vähe, naiselikult emotsionaalseid rõhuasetusi palju. Tean, et langesin seda kirjutades stereotüüpi, aga nii see seekord on.

Romantilist rändurikujundit ja rahumeelset kooseksisteerimist rõhutav kontseptsioon tegeles väga laias laastus küsimustega vabadusest, elu mõttest ja tundekasvatusest, ning mentaliteetide kirjeldamisega. Mitte, et need olulised küsimused poleks, aga ma ei näinud eriti uusi lähenemisi probleemi lahendusele, ümbermõtestamisele. Mulle tundus, et kuraator oli pidevalt kahevahel: kas pakkuda lihtsalt häid üksikautoreid või tõsist kontsepsiooninäitust. Martinez valis kesktee, ja tulemus ongi käes. Arsenale ühes otsas ripub laest kasutamata tampoonidest tohutu lühter (Joana Vasconcelos, Portugal) nagu – ilmselt tahtmatu - apoteoos pseudofeministlikule naljakunstile, teises otsas ootab sisenejaid New Yorgi jaapanlanna Mariko Mori pärlmutriliselt sillerdav utopistlik hi-tech ufolaev nagu pühamu, kuhu ronida paljajalu füsioloogilisi uuringuid tegema ja mediteerima. Arsenale keskel oli võimalus viibida oma matustel: Londoni grupp The Centre of Attention lavastas lahkumistseremoonia koos lahkunu lemmiklaulu mängimisega. Tegin osaluseksperimendi kaasa. Valisin jukebox-arvutist Tony Christie “The Way We Were” ja heitsin laudisele pikali, silmad kinni. Küll oli mõne minuti pärast tore jälle “ellu ärgata” … Näituse kontekstis ja arvestades kuraatori päritolu, asetus taoline musta huumoriga püha riituse simulatsioon isegi katoliku kiriku surnutekultuse raamidesse, tuues kaudselt meelde keiser Karl V korraldatud iseenda piduliku matusetalituse läbimängimised Hispaanias.

Aktivasse kuuluvad veel Dominikaani Vabariigis töötava guatemaala kunstniku Regina Jose Galindo aktiivse poliitilise sõnumiga ja radikaalselt kehakesksed performance’d, ka Eestis rahvast naerutanud “Sinininade” grupp Siberist, korealase Kimsooja eksistentsiaalne video indiviidi abjektistumisest. Nagu ikka, ei puudu Arsenalest paar kurioosumit, nendeks on tõenäoliselt maailma kuulsaima elusoleva skulptori, 94. aastase Louise Bourgois’ lindilt kostev laulmine, ning Veneetsia kanalitemudast vormitud jõehobu elusuurune kuju, mille seljas saalivalvurid stsenaariumi kohaselt ettevaatlikult istudes lehte loevad ja aeg-ajalt kõrvulukustavalt vilistavad (autorid Jennifer Allora ja Guillermo Calzadilla, Puertoriiko). Kontseptualism ja absurd käsikäes nagu ka Saksa paviljonis Giardinis, kus keskpärast ekspositsiooni täiendavad äkki ringtantsu alustavad ja iroonilist laulujuppi “Oh! This is so contemporary, contemporary, contemporary!” justkui mantrat korrutavad saalivalvurid.

Kuraatorinäitused käsitlevad kunsti niisiis tundelise, esteetilise nähtusena mitte mässava sotsiaalse seisukohavõtuna, dialoogi provotseerijana, millisena radikaalid seda muidugi heal meelel näeksid. Arvestades biennaaliga seotud ideoloogilisi ootusi ja viimaste kümnendite biennaali ekspositsioone, käituvad Martinez ja de Corral omamoodi julgeltki, trotsides eelarvamusi. Kui ma lähtun seisukohast, et ennekõike Manifesta ja Documenta peavad lugema oma kohuseks avangardi tee jätkamist ning et Veneetsia biennaal, täpsemini kuraatorinäitused, identifitseerub siiski varemkuuldud tsitaatide ja sõnastustega kubiseva kodanliku salongiga, on ennekõike moodsa kunsti esindusareen, pole tõsisemaks kriitikaks alust.

Rahvuspaviljonid, nii Giardini pargis kui mujal linnas, on täis aga huvitavamat kunsti kui eelmisel korral. New Yorgi avangardfilmi suurkuju Jonas Mekas Leedu paviljonis, science fictioni läbi rahvusliku õllekultuuri konstrueeriv Honore d’O Belgia paviljonis, edwardhopperlikku eleegilist nukrust uues võtmes maaliv Ed Ruscha USA paviljonis, naiivse Buratino müüti kapitalistliku õnnemänguga seov Annette Messager Prantsuse paviljonis, tsivilisatsiooni arenemist kultuuriks vaimukalt interpreteeriv Guy Ben-Ner Iisraeli paviljonis, kontaktsust-mittekontaksust uuriv Balazs Kicsiny Ungari paviljonis, füüsilist proovilepanekut ja kontemplatsiooni ühendav Helena Almeida Portugali paviljonis, sotsioloogiast, samasust ja subjektiivsust võrdlev Muntadas Hispaania paviljonis, seksuaalseid müüte ja nõukogude olmet ausalt esitlev Kesk-Aasia paviljon, oma perekonnasuhteid avalikustav Mark Raidpere Eesti paviljonis. Mu absoluutne lemmik on Austria paviljon, mille Hans Schabus ehitas ümber mäeks. Paviljoni sisemust täidab kafkalik merzbau ning kui oled puutreppidest lõpuks jõudnud “Alpide” tippu, teenid auhinna: kauni vaate üle tüüne Veneetsia.

 

Mida peate biennaalil huvitavaks?
Annette Messager, prantsuse intallatsiooniguru
Loomulikult on mu tunded väga positiivsed, nagu isegi aru võite saada. Mulle on tõeliselt üllatav, et mu näituse taga on pidevalt järjekord ja kõik kriitikud suhtuvad minusse palju paremini kui varem.

Honore d’O, flaami süstemaatik
Mulle meeldib õlut juua ja avamisel pakkusin seda kõigile. See oligi mu näituse põhiidee. Ei, ärge seda nüüd tõsiselt võtke. Nii palju kui näinud olen, on biennaal huvitav, vähemasti Giardinis.

Wolfgang Tillmans, Turner-prize’i saanud saksa fotograaf, osaleb ühes Arsenale projektis P
alju head fotot. Hea ilm, jalutuskäikudeks ideaalne. Eks ma pärast kataloogist vaatan neid näitusi, praegu on siin muudki teha.

Gilbert & George, inglise elavad skulptuurid
Kahju, et Andy Warhol meid siin ei näe. Peame siia tagasi tulema, et teisi paviljone näha. Kas pole meil ilusad lipsud?

Boris Mihhailov, ukraina kultusfotograaf Saksamaal
Biennaal on pidu, saab kohata vanu sõpru, pidutseda. Nii tore, et kõik vanad tuttavad on siia tulnud, saab otse uudiseid kuulda.

Roi Vaara, soome tuntuim performance’i-artist
Hämmastavalt korrektselt organiseeritud esinemised, isegi prooviajad. Kahju, et soome kunstnik Põhjamaade paviljonis ei esine, nii et mina pean Soome lippu siin kõrgel hoidma. Tundub, et performance’i festivalil osalevad kõvad tegijad.

Eva & Adele, saksa elavad skulptuurid
Et oleme ikka veel populaarsed! Ja meil on nüüd mobiiltelefon!